Nagu juba eelmises numbris ilmunud artiklis kirjutatud sai, ei ole mingi distributsiooni kasutamine üldse kohustuslik. Kogu süsteemi võib ise kompileerida lähtetekstidest. Loomulikul võtab see kaua aega ning nõuab teadmisi, mida enamustel kasutajatel pole. Esimesed linuxikasutajad aga just nii tegidki. Esimeseks distributsiooniks oli (vist) SLS, mis on aga praeguseks kadunud. Vanim siiani arendatav on Slackware.

Mida siis mõeldakse distributsiooni all? Lühidalt kokku võttes on distributsioon komplekt valmis kompileeritud tarkvara koos installatsiooni programmiga ning tavaliselt ka mingi süsteemi haldamiseks vajaliku tarkvaraga.

Kindlasti on ka nende ridade lugejad kuulnud õudusjutte, et Linuxi distributsioone on kohutavalt palju (sadades) ning nad pole omavahel ühilduvad jne. Tegelikult pole asi üldse nii hull. Enamus distributsioonidest polegi mõeldud laiemaks kasutamiseks, vaid on paari arendaja projektid, mis on mõeldud mingiks kindlaks ülesandeks. Näiteks tulemüüri või mõne muu spetsiifilise serveri jaoks. Välja võiks tuua neli distributsiooni, millest ka natuke lähemalt räägime - Slackware, RedHat, Debian ja Suse. Need on distributsioonid, mis sobivad nii töölauale kui ka serveriks. Neil kõigil on kaasas hulk tarkvara, millest installeerimisel peab kindlasti mingi valiku tegema. Kogu distributsiooniga kaasasolevat tarkvara arvutisse nt. “igaks juhuks” installeerida EI OLE hea idee.

Enne kui vaatame igatüht neist lähemalt, peame rääkima veel mõnest asjast, mille poolest distributsioonid erinevad.

Kuigi ka Linuxi jaoks valmis kompileeritud tarkvara on võimalik levitada samamoodi nagu Windows’i tarkvara (nt. ühe käivitatava failina või pakitud failina), on Linuxi maailmas mõeldud välja natuke kavalamad süsteemid. Paketihaldus võimaldab kiirelt saada ülevaadet süsteemis olevast tarkvarast, installeerida ja eemaldada pakette ning kontrollida süsteemis oleva tarkvara terviklikust (ega mõni fail pole nt. muutunud häkkeri tegevuse tulemusena). Enamus distributsioone kasutavad rpm paketihaldust - st. kogu tarkvara pakitakse rpm failidesse ning nende failide haldamiseks on utiliit nimega rpm. Mõned näited:

rpm -i pakett.rpm - paketi installeerimine
rpm -e pakett - paketi eemaldamine süsteemist
rpm -qlp pakett.rpm - paketis olevate failide nimekiri
rpm -qa - kogu installeeritud pakettide nimekiri
rpm --verify - kõikide pakettide koosseisus olevate failide terviklikuse kontroll

Debian ja temal baseeruvad distributsioonid kasutavad analoogilist dpkg paketihaldust.

Pea iga distributsioon kasutab oma installeerimisprogrammi. Enamustel kaasaegsetel distributsioonidel on graafiline installeerimine ning kui veab siis tavakasutaja ei näegi tekstikonsooli. Kuigi erinevad, on installeerimine kõigil põhimõttelt sarnane - kettale partitsioonide tegemine, installeeritava tarkvara valimine, riistvara konfigureerimine. Mõnel lihtsam, mõnel keerulisem ning pea alati on võimalus ka raskusaste valida.

Igal distributsioonil on mingi hulk rakendusi süsteemi haldamiseks -võrgu ja XWindowsi seadistamine, kasutajate haldamine jms. Need kipuvad küll olema suhteliselt distributsiooni spetsiifilised. Vahel on need rakendused koondatud ka ühte kasutajaliidesesse. RedHatil on Linuxconf, Susel Yast jne.

Iga distributsioon on teinud mingi valiku rakendustest, mis tema meelest kasutajal vaja läheb. Ka erinevad distributsioonid kohati päris palju vaikimisi installeeritava tarkvara poolest. Näiteks Suse, Caldera ja Mandrake kasutavad vaikimisi töölauana KDE’d, Redhat ja Debian GNOME’i. Kõigi nende jaoks on tegelikult mõlemad töölaua süsteemid olemas. Lihtsalt eelistused on erinevad. Samuti on selge, et mingi tarkvara uue versiooni välja tulemisega ei lähe kõik distributsioonid korraga sellele üle. Kui on tegu uue tekstiredaktoriga või ka töölaua süsteemiga, on asi lihtne. Uus versioon tuleb lihtsalt uuendusena. Aga kui tegu on millegi niivõrd fundamentaalsega nagu libc või XFree86? Sellisel juhul toimub üleminek uuele versioonile enamasti poole aasta jooksul peale uue versiooni välja tulemist ning selle aja sees võib ette tulla probleeme, et mingi tarkvara ühe distributsiooni peal käib, aga teise peal mitte.

Nüüd siis pisike ülevaade neljast levinumast distributsioonist.

http://www.slackware.com

Praegu veel arendatavatest distributsioonidest pikima ajalooga. Ka paljud eesti Linuxi gurud on omal ajal Slackwarega alustanud. Slackware kasutab oma suhteliselt primitiivset paketihaldust ning tema installeerimine on algajale suht keeruline.

Ometi soovitatakse seda algajaile, kellel on plaan Linux endale põhjalikult selgeks teha, kuna kasutaja eest ei tehta praktiliselt midagi ära ning enamus asju tuleb lähtetekstidest kokku kompileerida. Tavakasutajale ei soovita.

http://www.redhat.com

Ilmselt suurima kasutajate hulgaga distributsioon maailmas. Kasutatakse rpm paketihaldust ning instaleerimine on suht lihtne ka tavakasutajale. Uuemate versioonide puhul suht labane hiirega klikkimine. Samuti on süsteemis olemas hulk graafilisi utiliite süsteemi konfigureerimiseks. RedHatil baseeruvad ka väga paljud väiksemad distributsioonid. Väga suur hulk nendest sadadest, millega teadmatuid kasutajaid hirmutatakse, on tegelikult RedHat + mingi keele toetuse jaoks vajalikud fondid, klaviatuuritabelid, tõlgitud installeerimine ning dokumentatsioon. Redhat on saanud küll viimasel ajal kriitika osaliseks, kuna uutesse versioonidesse pannakse sisse ka veel suhteliselt toorest tarkvara, mis võib probleeme tekitada. Vaatamata sellele soovitatav ka algajale tavakasutajale kuna suure kasutajate hulga tõttu on ka abi saamine suhteliselt lihtne.

http://www.debian.org

Debiani teeb erandlikuks see, et ta on täielikult vabatahtlike poolt arendatav. Selle taga pole ühtegi firmat. Veel teeb selle eriliseks oma paketihaldus dpkg ja selle kasutajaliides apt. Hea võrguühenduse korral pole kord juba installeeritud Debianile vaja enam installi flopide või CD’ga läheneda. Uuele versioonile üleminek toimub ühe käsureaga - apt-get update; apt-get dist-upgarde. Vaatamata sellele, et firmat arendamise taga pole, on tegemist ühe stabiilseima distributsiooniga. Paraku tuleb ka selle eest lõivu maksta, stabiilsel versioonil pole kaasas uusimaid kellasid ja vilesid ning vahe uute versioonide välja laskmise vahel on suhteliselt pikk. Distributsiooniga kaasas oleva tarkvara hulk on suhteliselt suur - viimane stabiilses versioonis (2.2) oli 3 CD täit softi. Lisaks veel hulk, mis plaatidele ei mahtunud. Teine väga laia levikuga distributsioon nii maailmas kui Eestis, nii et ka selle puhul ei tohiks abi saamisega probleeme tulla. Ka Debiani on baasiks mitmetele distributsioonidele. Huvipakkuvaim neist Progeny (http://www.progeny.com), mis on Debian + kasutajasõbralik install ja süsteemi seadistamise utiliidid.

http://www.suse.com

Erinevalt teistest enamuses eurooplaste poolt arendatav. Tugev Saksamaalt pärit distributsioon, mis algselt baseerus Slackwarel hiljem on sellest praktiliselt eemaldunud ning praeguseks on tegu täiesti iseseisva distributsiooniga. Kasutatakse rpm paketihaldust. Eriliseks teeb Suse tohutu hulk tarkvara. Professional versioon on 7 CDd, sellest küll kaks plaati on lähtetekstid. Kui algajal on võimalus osta karbiversioon, siis see ost tasub ennast vägagi ära. Susega kaasas olev raamat on parim, mida autor siiani näinud on. Ka tarkvara uued versioonid ilmuvad Susele väga operatiivselt. Probleeme võib valmistada ainult see, et Suse ei ole nii levinud kui Redhat või Debian ning seetõttu võib abi saamine natuke keeruline olla.

Veel on suhteliselt populaarsed Mandrake ja BestLinux. Mõlema plussiks on tugev toetus eesti keelele. Ka instaleerimisel saab valida eesti keele. Mandrake on mõnevõrra populaarsem, sest vaatamata BestLinuxi tegijate pingutustele pole nende distributsioon just kogenud kasutajate poolehoidu võitnud ning seetõttu on algajal abi saamine suht raske. Küllalt laia kasutajabaasiga on maailmas veel Caldera ja TurboLinux.

Mida siis soovitada algajale, kes tahab aga ei oska Linuxiga tutvumisega kuskilt peale hakata? Kõigepealt, kui teil on mõni hea tuttav, kes Linuxiga juba ennast kodus tunneb, siis küsige tema käest. Kui ta on nõus teid natuke ka abistama siis võtke kuulda tema soovitust.

Kui on võimalus raha kulutada, siis on parimaks valikuks Suse uusim versioon karbis. Kaasas olev dokumentatsioon aitab väga palju. Kui ei, siis olete raske valiku ees, kuid ma loodan, et selles artiklis toodud info on natukenegi abiks.

Ennetades küsimusi - autori valik? Debian.